Monday, March 28, 2011

Pavlova - Lemon Curdi ja vaarikatega

Kui keha nõuab, siis peab ta seda saama. Ikka ja jälle käivad mul neelud Pavlova järele, siis kui valmis, sööd piraka tüki, võtad mõne aja pärast veel ühe.... ja siis veel ja kui otsa saab, on isu ka selleks korraks rahuldatud.
Seekord tegin väikse krutskiga, panin Lemon Curdi ka hulka.
Peab ütlema, et mulle küll maitses. Mõnusalt hapuka-magusa kooslusega ja vaarikad seal tipus...




Besee:

4 munavalget
2 dl suhkrut
2 spl sidrunimahla
1,5 spl maisitärklist

Vahusta munavalged nii, et tekiks kerged lained, lisa lusikahaaval suhkur, samal ajal vahustamist jätkates. Vahusta kuni vaht on tugev ja läikiv. Lisa sidrunimahl ja tärklis, sega kergelt läbi ja laota küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile. Küpseta eelsoojendatud 100-kraadises ahjus tunnike. Lase jahtuda.

Kate:

200 g toorjuustu
Lemon Curd
3 dl vahukoort
vaarikaid

Vahusta toorjuust sidrunikreemiga, lisa hulka suhkruga vahustatud vahukoor, ära enam mikserda vaid sega käsitsi. Laota beseekihile ja tõsta peale vaarikad.
mmmmm Head maiustamist!

Värviline pasta



Mulle kingiti üks igati vahva pastakott. Maitselt uhkem kui tavaline, kujult vägagi vahva. Lapsel oli kohe lõbus neid kujukesi ära arvata :)
Sõime esimesel päeval koos seaprae ja salatiga, teisel lambahakklihakastme ja tomati-hapukooresalatiga.

Siidine, sõltuvust tekitav kreem......Lemon Curd

Olen seda retsepti piilinud juba pikemat aega, siit ja sealt, erinevatest blogidest ja kommentaaridest, sellest kui lihtne selle tegemine tegelikult on.
Lapsena tundub kõik kuidagi keeruline ja aeganõudev, piparkoogitaigen tundus ülikeeruline, rääkimata Napoleoni põhjade küpsetamise aeganõudvast protseduurist. No ei ole ju, kõik on tegelikult imelihtne, kui vaid tahtmist jagub.

Eilse päikesega tuli soov midagi siidist ja kreemjat süüa. Kodus leidusid vajalikud komponendid ja nii ta tehtud saigi.



Tegin nii:

2 sidruni hästi peenelt riivitud koor
2 sidruni mahl
poole veriapelsini mahl
225 g suhkrut
6 munakollast
100g toasooja hakitud võid

Riivisin sidrunilt koore ja segasin suhkruga. Vispeldasin selle munakollastega. Lisasin sidruni ja apelsinimahla, segasin veel hoolega. Ajasin potis vee keema ja tõstsin segu kuumakindlas anumas poti kohale. Keerasin kuumuse keskmise peale ja vispeldasin segu kuni paksenemiseni. Aega võttis umbes 15 minutit. Tõstsin kausi potilt ja segasin hoolega hulka hakitud või. Mis purki mahtus, läks purki ja jahtunult külmkappi. See mis purki ei mahtunud, mahtus meie kõhtu.
Keda häirivad sidrunikoore tükid, see võiks kreemi enne purki panemist läbi sõela suruda. Mina seda ei teinud. Tulemus oli niigi siidine ja sõltuvust tekitav, just selline nagu ootasin.



Kes soovib, määrib saiaviilule, kes tahab, määrib koogi vahele või peale. Ainult munakollastega tehtult jääb ilus kollane, tänu sellele saab kasutada ka näiteks vahukoore lisandina tordi kaunistamisel.

Sunday, March 27, 2011

Punane kleidike...


Meie lasteaia lapsed osalesid Tallinna X laste- ja noorte teatrifestivalil "Kanutiaia Kann". Esitamisele läks õpetaja Viive kirjutatud näidend "Peegli Ülikool".
Üheks tegelaseks näidendis oli päris eakas nukk, kel aastaid üle 40-ne. Esimeseks debüüdiks sai siis meisterdatud ka väike kleidike. Kes siis ikka tahab vana, siit-sealt plekilise ja üsna väsinud moega kleiti esietendusel kanda. Mõeldud-tehtud. Laps valis kleidivärvi ja mina heegeldasin valmis. Kaunistuseks sai mõned hõbetäpid ka, et peegliteemaga kokku sobiks.
Saapad on ka minu õmmeldud, no ikka vääääga ammu, siis kui ise laps olin.



Etendus ise oli vahva ja õpetlik, tänud õpetajatele ja muidugi lastele, kes vapralt vastu pidasid!



Kõlama jäi õpetus: "Kõik mis teed, teed endale!"

Saturday, March 26, 2011

Mustika-mandlibeseekook

Kui palju me oma elus mõtleme sellele, et maailmas elab tuhandeid inimesi, kellel puudub üks meeltest?
Ilmselt mitte väga sageli... Aga võiks, lausa peaks!
Siis mõistaksime enda ümber toimuvat hoopis teistmoodi, tunneksime elust rohkem naudingut, armastaksime ennast ja veel enam teisi. Oleksime nende inimeste vastu, kes kõike tunda-näha-kuulda ei saa, palju kaastundvamad-abivalmimad...
Tehke proovi- siduge hommikul rätik silmade ümber ja toimetage oma tegemisi nii kuni õhtuni. Kuidas tundub? Kerge vist pole?
Mul "õnnestus" sel nädalal kaotada kolm meelt korraga, õigemini kaks läksid ja kolmas oli poolik. Kui Sa paned suhu toore ingverijuure või küüslauguküüne ja maitset ei tunne, korgid lahti lõhnaõlipudeli ja lõhna ei tunne, kuulad kalli inimese juttu aga selleks, et sa kuuleks, peab ta häält mitme kraadi võrra tõstma- on ikka jube tunne küll! Lisaks valutavad kõrv, põsk, hambad, pea... no lausa põrgu, ma ütleks.
Õnneks leidub häid arste, apteekreid ja rohtusid, mis meid sellest põrgust päästavad. Pikkamööda, kuid valgus juba paistab.
Mulle.
Aga neile, kes seda valgust kunagi kogeda ei saa? On ikka vaprad! Kummardus neile!
Olgem mõistvamad, hoolivamad, paremad inimesed igas mõttes.....


Mustika-mandlibeseekook



See retsept oli mul juba ammu-ammu nö ära märgitud. Beseefänn, nagu ma olen, pean ikka kõiksugu variante proovima ju.
Külmkappi oli seekord jäänud natuke muretaigent ja seega kõik sobis.
Vaja läks:

300g muretaigent
1 dl suhkrut
2 munavalget
80g purustatud mandleid
300g mustikaid

Rulli taigen ümmarguseks kettaks ja suru lahtikäiva koogivormi põhja ja külgedele. Eelküpseta 225-kraadises ahjus 8 minutit ehk kergelt pruuniks. Samal ajal vahusta munavalged, lisa vähehaaval suhkur. Siis sega ettevaatlikult hulka mandlipuru ja mustikad. Vala eelküpsetatud taignale ja küpseta 200-kraadises ahjus veel 20 minutit.
Tulemus on selline vähemagus tõeliselt mustikane amps. Ühesõnaga mõnus! Kellel soovi, võib juurde serveerida jäätist.



Algne retsept pärit siit

Sunday, March 13, 2011

Magusamast magus kausikas

Vastlakuklitest jäi üle natuke liiga palju kukli sisu, et oleks raatsinud seda ära visata. Vaja oli selle kasutamiseks midagi välja mõelda. Kapis leidus ka kohupiima, nii et mis siin ikka kui üks magus kausimagustoit.
Kihiline ikka, et oleks huvitavam.



Esimeseks kihiks tükeldasin martsipani ja panin koos kuklisisu ja veidikese piimaga köögikombaini mikserdama. Päris ühtlane see mass ei saanud aga sellest polnud õigupoolest midagi.

Teiseks kihiks oli torukohupiim vaarikatoormoosiga.

Kolmandaks vahukoor vähese suhkru ja vaniljega.

Ja nii kaks korda, ehk siis kuus kihti. Peale veel hapukaid sõstraid.



Väga magus ja kohe süües natuke liiga pärmine. Järgmisel päeval aga mõnus magusalaks, kus oma osa mängisid kihtide vahel sulanud martsipan ja hapud sõstrad.

Vastlad

Selle aasta vastlapäeva laual olid:

hernesupp



ja muidugi vastlakuklid traditsiooniliselt vahukoorega. Natuke teistmoodi ehk vaarikamoosise vahukoore ja martsipani täidisega tegin ka, neid pildile jäädvustada ei jõudnudki.



Ja vastlaliug sai mõnusalt pikk

Saturday, March 5, 2011

Kardemoni-punasõstra lasanje

Magustoidu osas läks seekord lihtsalt, idee sain siit , mugandasin nagu ikka.
Eelmisel nädalavahetusel oma sügavkülma inventuuri käigus selgus, et meil on alles väga palju punaseid sõstraid nii, et edaspidi teeme ilmselt enamus küpsetisi just neid marju kasutades. No eks näis..



Seekord kasutasin aga selliseid komponente:

9 lasanjeplaati
400 g kohupiimapastat
200 g vaniljekohupiima
200 g Vigala ricottat
3 muna
tsipa soola
2 dl vahukoort
4 dl suhkrut
2 tl vaniljesuhkrut
kardemoni
natuke tärklist
u 400 g punaseid sõstraid
peotäis mustikaid
mandlilaaste

Sega punased sõstrad kardemoni ja tärklisega. Teises kausis sega kohupiimad ülejäänud ainetega, mina mikserdasin kuni sain sellise kreemja koostise.
Lasanjeplaadid keeda soovitavalt ükshaaval suures potis umbes minut. Pane puhtale rätikule nõrguma. Mitmekaupa keetes kleepuvad põhjad omavahel kokku ja neid omavahel lahutades võivad plaadid katki minna.
Määri lasanjevorm võiga, tõsta kolm plaati põhjaks ja vala üle kolmandiku kohupiimaga, raputa peale kiht punasesõstra-kardemonisegu, lisa veel kaks samasugust kihti. Peale raputa peotäis mustikaid ja mandlilaaste.
Küpseta 180-kraadises ahjus 50 minutit (küpsetusaeg sõltub ahjust!).
Esimese tüki sõin kuumalt, sest lihtsalt ei suutnud imeheale lõhnale vastu panna.



Hiljem sõime jahtunult ja see maitses mulle isegi veel rohkem.

Rosmariini-ingveri pardikoib

Viimasel ajal olen oma lihatoidu tooraine varunud kas Sadama turult või meie veidi aega tagasi avatud "kohalikust poest". Viimases olen eriti rahul liha-kalaletiga. Tihti seisan seal ja lihtsalt ei suuda otsustada mida võtta-mida jätta. Tore, et siia kanti on üks selline pood tehtud, viriseda oleks aga sellega, et puuvilja-köögivilja valik on olematu nii selles nö kodupoes kui ka ümbruskonna poodides. Ei tea, millal need kaupluste omanikud sellele osakonnale mõtlema hakkavad?
Seekord osutus valituks pardikoib ja tegin seda nii:

2 pardikoiba
2 rosmariinioksa
paar viilu ingverijuurt
soola
pipart
vett
porgandeid
kartuleid
vasikakaela

Maitsestasin pardikoivad soola-pipraga ja panin ahjupotti, lisasin rosmariini-ingveri ja valasin vett nii, et koivad olid pooleldi vees. Pani poti 150-kraadisesse ahju terveks tunniks. Seejärel lisasin tükeldatud porgandi ja kartuli ja maitsestatud vasikakaela. Viimane läks küll ainult sel põhjusel, et algselt pidi sööjaid olema kaks aga ootamatult selgus, et lisandub ka kolmas. Koibi mul rohkem polnud ja kodupoest neid ka ei saanud, võtsin siis vasikakaela tüki.
Küpsetasin samal kuumusel 40 minutit, siis võtsin kaane pealt ja keerasin ahju 180-kraadi peale, küpsetasin veel 20 minutit.



Liha oli väga maitsev aga "kirsiks tordil" olid seekord imemagusad porgandid.
Lisandiks oli meil marineeritud paprika, kes tahtis, sai ka kurki-tomatit.

Karusnahast mütsid-kotid-muhvid-kasukad

Ma nüüd natuke eputan oma töödega taaskord:
Üks peapael rebasest:



See mütsike käis käsikäes kasukaga (viimane pole minu tehtud):





See must mütsike läks komplekti koos muhv-kotiga, mis on selline klapiga kott, mille klapi sisse on peidetud ka muhv nö kaks-ühes.





Punarebase vest:





Siniseks värvitud hõberebasesall:



ja samast nahast vest ka:



Naaritsast muhv lapsele mis käib paelaga kaela:



Naaritsast kotike:



Naaritsasall:




Selleks korraks aitab ka :-)