Meil juhtus väike apsakas. Kõik sai alguse lasteaia Sügislaadalt. Iga-aastane tore traditsioon lõppes meie jaoks sel aastal haiglavoodis. Miks?
Laada jaoks toob iga laps (ehk lapsevanemad) midagi isetehtut-küpsetatut-kasvatatut. Kõik pannakse ühisele lauale ja juurde sümboolsed hinnad. Müügist saadud raha läheb rühma kassasse. Väga tore.
Sel aastal olid meie laual müügil ka punase tulbi sibulad. Ilus silt juures ja puha. Minu teada keegi ostis ka mõned.
Hiljem kui laat juba lõpukorral, enamus rahvast läinud, aitasin veel viimaseid asju tuppa viia. Võtsin, mis kätte mahtus, laua viis ühe tüdruku isa. Laua pealt aga tõsteti kõrvale tulbisibulad, mille silt oli juba nende juurest lahkunud. Minu laps jäi õue asjade juurde...
Tulime koju, toimetasime rahulikult. Äkki, nii umbes paar tundi hiljem, teatas minu laps, et ta sõi lasteaias, seal õues, mind oodates, ühe sibula. Mis sibula?!?! No selle, mis seal pingi peal korvi sees oli. APPI!?! SEE OLI JU TULBISIBUL?!?!
Asusin ruttu uurima, et millega tegu. Kas on mürgine jne. Helistasin perearsti nõuandetelefonile, sealt vastati külma rahuga, et tulbisibul ei ole mürgine. Samal ajal internetist otsides sain vastuseid hoopis vastupidise kohta. Näiteks Eesti Looduse lehel on kirjas: "Eksitavad on teated tulbisibulate söödavuse kohta. Õige on see näriliste puhul, kellele tulbi mürkained ei mõju. Et hiired söövad meeleldi tulbisibulaid, puutumata nartsisse ega püvililli, ei tähenda, et tulbid oleksid vähem mürgised. Tegelikult sisaldavad tulbid mürkaineid, mille toime on võrreldav Euroopa kõige mürgisema taime käokingaga. Kui taimemahla satub kätele, võivad tekkida välispidised nahakahjustused."
Kusagilt lugesin veel, et "selle aja peale, kui sümptomid avalduma hakkavad, on arstiabi juba hilinenud". Mul tekkis paanika. Tõsiselt.
Helistasin Lastehaiglasse. Sealt teatas valvearst, et tema ei tea, kas tulbisibulad on mürgised või mitte. Ja kuna söömisest on juba paar tundi möödas, siis ei aita ka maoloputus enam! Igas tahes soovitas ta meil kohale tulla, et ta niikaua uurib asja. Sõita Piritalt Mustamäele õhtupimedas ja tihedas vihmasajus, peas vasardamas kõige jubedamad mõtted, no see ei olnud tõesti eriti mõnus liiklemiskogemus. Tundus, et kõik liiguvad nagu teod, kõik valgusfoorid näitavad punast ja teekond on vähemalt mitu tundi kestev. Lõpuks olime siiski arstide juures.
Vastuvõtu tädi pani meid istuma ja ootama, nagu ikka. Temal ju aega küll ja rohkemgi veel, täita mingeid arvutivärke, rääkida mitu telefonikõnet jne jne. Tahtsin karjuda, et lubage meid juba arstile!!! No lõpuks, kui olime kraaditud ja nimi kirja saadud, jõudsime arsti ukse taha. Sees õnneks kedagi polnud, nii et saime üsna kohe kabinetti. Tädi rõõmustas, et "oi, nii ruttu jõudsite". Tema oli vahepeal ühendust saanud Mürgistusteabekeskusega (tel 16662) ja sealse info kohaselt on tulbisibulad mürgised küll. Süda hakkas peksma veel kiiremini kui ta seda siiani oli teinud. Siiski, polevat nad surmavalt mürgised, eriti väikeses koguses söödult. Oeh, natuke kergem. Aga, võivat tekitada limaskesta turseid, hingamisraskusi, iiveldust ja oksendamist, peavalu. Kuna maoloputusest poleks enam mingit kasu, siis kirjutati meid haiglasse sisse, intensiivpalatisse jälgimisele. Nutva lapse külge pandi erinevad andurid. Siis kästi ära juua topsitäis lahustatud sütt. No nii kui see tops tühjaks sai, sama kiiresti see ka välja purskas. Kõik kohad olid musta löga täis. Kaasaarvatud riided, milledele vahetusvarianti muidugi kaasas ei olnud. Läksime ju kodunt sellise kiirusega, et peale rahakoti polnud midagi kaasas. Sanitari ootamine võttis ikka oma 10 minutit. Koristamise ajal sai laps kuulda kui nõme ta on, et ta nutab. Haiglas olevat palju väiksemaid lapsi, kellel polevat ema käepärast, kellel polevat palatis telekat, polevat midagi. Aga nemad ei nuta, mida sina siin nutad, lõpeta kohe ära!
Haiglarahu huvides olin lihtsalt vait ja pigistasin käed lapse kõrvadele, kuigi oleksin tahtnud karjuda, et teil pole õigust siin tänitada midagi. Laps oli niigi õnnetu, et söögisibula pähe tulbisibulat sõi ja süüdistas ennast kui rumal ta ikka on.
Lõpuks läks kõik hästi. Kõik elundid töötasid normaalselt ja mingeid kõrvalmõjusid ei tekkinud. Õnneks!! Järgmise päeva lõunaks saime koju.
Siit moraal, kõigil, kellel kasvavad kodus sibulat-küüslauku armastavad lapsed, hoidke mittesöödavad sibulad kindlas kohas, et keegi neid suhu ei pistaks. Muide, tulbisibulal polevat üldse eriti mingit maitset! Ärge igaks juhuks proovima hakake!
No comments:
Post a Comment