Hõrgutav, suussulav, imemaitsev...... mida kõike võib tema kohta öelda, pigem võtab sõnatuks ja paneb lihtsalt ahmima. Õde ütles, et see sõnakombinatsioon ise kõlab julmalt, ja no kui nii mõtlema hakata, siis muidugi, aga .... siis ei saaks ju üldse midagi süüa kui kõigesse nii sügavuti tungida. Vähemalt pooled hõrgutised jääksid proovimata ja sellest oleks tõeline kahju.
Vaja läks:
9 tallekeelt
külma vett
2 kooritud sibulat
4 küüslauguküünt
1 tl musta terapipart
2 tl rohelist terapipart
3 rosmariinioksa
4 loorberilehte
3-4 tl soola
Tallekeeled potti, peale külm vesi just nii palju, et kataks keeled ja tsipake veel. Lasin keema tõusta ja korjasin sel ajal vahu pealt. Lisasin maitseained ja keerasin kuumuse keskmise peale. Keetsin natuke üle kahe tunni. Vahepeal potti kiigates tundus, nagu keedaks mingit nõiarohtu, vesi oli roheline, mis roheline, aga lõhn, mis potist levis, tõotas head.
Tõstsin keeled potist ja koorisin ära, sulpsatasin kooritud keeled potti tagasi ja lasin seal vedelikus jahtuda.
No tegelikult päris maha jahtuda nad ei saanudki, enne läks maitsmiseks ja no tõesti ime, et pisut ka järgmiseks hommikuks võileivale jagus. Korralikku pilti ei saanudki, enne said otsa. Järgmisel korral panen fotoka lauale enne kui keeled:-)
No comments:
Post a Comment