Mõisaproua õunakook

Mõisaproua ma ei ole aga kui Sind on nädalajagu vaevanud õunakoogi isu ja siiani pole selleks lihtsalt mahti olnud, siis üks kauaoodatud pühapäeva õhtune kook lausa sulab suus.
Retsepti võtsin seekord sarjast 100 rooga "Õunakoogid" raamatust.

200 g võid
1,5 dl suhkrut
2 muna
1,5 dl kartulijahu
2 spl jahu
1 tl küpsetuspulbrit
500 g puhastatud õunu
2 spl suhkrut
1 tl kaneeli

Vahusta või suhkruga, lisa ükshaaval munad. Sega omavahel jahud ja küpsetuspulber ning lisa muna-või vahule. Sega ühtlaseks ja kummuta lahtikäivasse koogivormi. Koori ja viiluta õunad, laota need ringiratast taignale. Küpseta 200-kraadises ahjus umbes 25 minutit. Serveeri näiteks jäätisega, mmmmmmmmõnus....

Kõrvitsapüreesupp

Ühe sombuse-vihmase päeva toidulaual võiks küll olla mõnus püreesupp, eriti kui see näeb nii ilus värvikas välja.
Retsepti piilusin siit.
Ma ei raatsinud kõrvitsa sisu lihtsalt külma südamega prügikasti visata, sellepärast otsustasin sellest suppi keeta.
Kasutasin siis:

kogu kõrvitsa sisu, mis jäi üle 5 kg-st kõrvitsast
3 suurt porgandit
2 sibulat
1 suur küüslauguküün
oliivõli
vesi
sool
pipar

Hakkisin sibula ja küüslaugu, kallasin potti koos õliga. Kuumutasin kuni sibul muutus klaasjaks. Valasin potti õhukeseks viiludeks lõigatud porgandi ja kõrvitsa sisu. Lisasin u 2,5 liitrit vett. Keetsin kuni porgand pehme. Püreestasin ja lisasin maitseained. Lasin veel natuke podiseda ja oligi valmis.

Marineeritud kõrvits

Kõrvitsa kasutamiseks on nii palju erinevaid viise, et kõik ei tule kohe meeldegi. Üheks traditsiooniks Jõululaual on aga oma marineeritud kõrvits. Sellest ei saa ükski aasta loobuda. Retseptiks sai kasutatud sama, mis marineeritud paprika puhul ainult et, kõrvitsale läheb rohkem suhkrut.



Kõrvitsaseemned nokkisin välja ja panin paberile kuivama. Siis on järgmisel aastal seeme omast käest võtta. Suurema enamuse saab muidugi talve poole sepiku sisse panna või niisama ära krõbistada.

Porgandi-ananassikook

Eile toimus Viimsis noortele "ZUP Ekstreempäev". Selle raames küpsetasin terve mäe täie viineri- ja juustu-paprikapirukaid, kaerahelbeküpsiseid, õunaruute ja porgandi-ananassikooki.



Mahlane ja maitsev, lihtsalt tehtav plaadikook. Retsepti sain ikka ja jälle minu truult abiliselt "Pereköögilt".
Vaja läheb:
200 g võid
2,5 dl suhkrut
3 muna
5 dl peenelt riivitud porgandit
1 väike purk purustatud ananassi
1 dl ananassikompoti vedelikku või ananassimahla
6 dl jahu
3 tl küpsetuspulbrit

Sulata või ja lase jahtuda. Vahusta munad suhkruga, lisa jahtunud sulavõi, riivitud porgand ja ananass koos mahlaga. Lõpuks lisa omavahel segatud kuivained. Laota teigen küpsetuspaberiga kaetud ahjuplaadile ja küpseta 200-kraadi juures 20-25 minutit. Enne serveerimist raputa üle tuhksuhkruga.

Pähklipirukas

Sobrasin jälle oma vanades piltides ja leidsin selle pähklisõprade lemmiku. Magus nagu arvata võibki aga mõnus kohvikõrvane igale lauale. Retsept jällegi mugandatud, "Pereköögi retseptilisa oktoober 2001" ja siit.

Taigen:
3 dl jahu
soola
120g külma võid
1,5 spl sidrunimahla
2 spl külma vett

Täidis:
3 muna
1 dl vahtrasiirupit
1,5 dl heledat siirupit
1 dl fariinsuhkrut
4 spl sulatatud võid
1 tl sidrunimahla
1 tl vaniljesuhkrut
soola
5 dl metsapähkleid

Kaunistamiseks:
150 g tumedat shokolaadi

Põhja valmistamiseks sega jahu, või ja sidrunimahla-vee segu. Kata lahtikäiva küpsetusvormi põhi ja ääred taignaga ning küpseta 225-kraadi juures 15 minutit.
Täidise jaoks vahusta munad. Lisa kõik muud täidise ained välja arvatud pähklid- need lisa kõige lõpuks. Küpseta 30 minutit ja lase jahtuda. Kaunistamiseks sulata shokolaad ja nirista pirukale. Serveeri koos vaniljejäätisega.

Mandli-šokolaadikook

Üks õige magus kook, mis sobib martsipani sõpradele.
Retsept mugandatud "Pereköögi retseptilisa 2001" ja siit järgi.

400 g martsipani
4 muna
50 g võid
0,5dl kakaod
1 apelsini riivitud koor

Glasuur:
75 g shokolaadi
1 spl võid
50 g mandlilaaste või muid tordikaunistusi
1 tl kakaod

Riivi martsipan, lisa ükshaaval munad ja apelsinikoor. Sulata või ja sega koos kakaoga taignasse. Vooderda lahtikäiv koogivorm küpsetuspaberiga. Mätsi taigen selle põhja ja küpseta 200-kraadi juures umbes 20 minutit. Sulata vesivannil shokolaad ja sega hulka või. Vala glasuur koogile ja raputa üle mandlilaastudega. Serveerimisel puista soovi korral peale kakaod.

Marineeritud paprika - lapsepõlve meenutus

Oi, kuidas ma olen seda juba ammu tahtnud. Nüüd siis lõpuks jõudsin tegemiseni. Ostsin eile turult 3kg paprikat ja pidin jälle meie müüjates pettuma. Tädi oli kole kärme mulle neid kaaluma ja just läbipaistmatutesse kilekottidesse. Polnud norimise tuju ja peas veel mitmed muud mõtted, lasin tal toimetada. Koju jõudnud, avastasin, et mitu paprikat oli juba eile mädased. Täna neid kõiki puhastama asudes veendusin, et mõni üksik oli plekita. Kahju hakkas, et polnud piisavalt usin ise neid valima ja samas mõtlesin, et on ikka inimesed meil. Ma küll ei tahaks kellelegi halvaks läinud toitu müüa, edaspidi ju minu käest enam ei ostetaks. Aga nemad, neil on täiesti ükskõik, peaasi, et raha ruttu kätte saaks ja kaubast lahti, mis siis, et pole kvaliteetne. Selle tädi käest ma igal juhul enam ei osta, otsin uue.

See mõnus marinaad sobib nii prae juurde salatiks kui ka lihtsalt niisama süüa. Lapsena tõstsin purgist taldrikule ja mugisin :-))

Täna kulus:
2 kg paprikat
2 l vett
500 g suhkrut
16 tera nelki
12 tera vürtsi
1 kaneelikoor
natuke ingverijuurt
6 spl äädikat

Pane vesi keema, lisa maitseained ja keeda natuke. Lisa paprikat jaokaupa, lase kaane all natuke keeda ja tõsta sõelaga purki. Lisa järgmine ports, seni kuni kogu paprika on marinaadist läbi käinud. Paprikat ei tohi väga kaua keeta, muidu läheb pudiks. Keeda marinaadi veel natuke ja vala siis purkidesse. Sule purgid.

Tulemuseks selline mõnus magus paprika.

Aedvilja-hakkliharoog

Lõunasöögiks käisin võtsin aiast kartuleid ja porgandid muidugi unustasin. Saatsin siis lapse ja millega tema tagasi tuli! Vot sellised porgandid kasvavad tänavu meie peenral:-)



Vahepeal olid valmis saanud mitmevilja- ja täisterakuklid, mis on niisama head süüa või lapsele kooli kaasa anda. Aga neist saab ka näiteks torni ehitada kui emme piisavalt kiiresti sööki valmis ei saa:-)



Meie tänane lõuna tuli aga nii imemaitsev, et tuli lausa kaks portsjonit süüa, vähemaga me ei leppinud.

Praadisin väheses võis:

2 küüslauguküünt
1 keskmise sibula
3 porgandit õhukeste viiludena
1,5 beebisuvikõrvitsat
1 suure tomati
250g hakkliha

Kõrvale keetsin kartulit. Meie peres on selline roog täiesti tihti menüüs, siiani rohkem makaronide seltsis ja ilma porgandita. Seekord siis sedapidi ja väga maitsev!

Õuna-kaerahelbemaius

Hommikul, kus leib on otsas ja uus alles kohe-kohe ahju minemas, tuleb ju midagi muud hambaalla võtta. Seekord sai valitud õuna-kaerahelbemaius. Retsept pärit siit, väikeste mugandustega.

Minul läks vaja:

kaerahelbeid
võid
suhkrut
kardemoni
õunamoosi
hapukoort
natuke kondenspiima

Valmistamine ise ülimalt lihtne, hakkama saab igaüks. Kuidas teha?
Prae kaerahelbed võis, lisa kardemon ja suhkur, sega, et ei kõrbeks. Lase jahtuda.
Võta magustoidupokaal ja pane kaerahelbed, õunamoos ja hapukoor kihiti pokaali. Mina nõristasin peale natuke kondenspiima ja raputasin mõned punased sõstrad magusale tasakaaluks.
Valmis väga mõnus magustoit, millest võib sõltuvusse sattuda.

Mõnus üllatus vihmasesse pühapäeva

Viimaste päevade ilmad on nagu paras loterii. Et kas jõuad enne vihma või mitte. Ootasin täna parajat hetke, et õue oma kõrvitsaid-kurke vaatama minna. Kas on veel miskit või saab katteloorid puhtaks ja talvekorterisse. Omast arust läksin paari kurgi järele aga oh üllatust, tagasi tulin terve hunnikuga. Lisaks veel ka paar suvikõrvitsapojakest, need ju sellisena eriti magusad. Ja kurke-kõrvitsaid paistab veelgi tulemas, peaasi, et külm neid ära ei võtaks.



Suure seeneuputuse lummuses oleme meiegi paar korda metsa põiganud.



Esimesel korral oli sõpradega üks teine üritus külastamisel, kuid korvid olid autos ja põikasime metsa ka. Saak eriti suur polnud aga metsas oli lihtsalt mõnus. Paar päeva tagasi sättisime ennast teadlikult seenele ja ega me seekord ilma ka jäänud. Männiriisikaid korjasime lausa põlvili ja ei läinud just eriti kaua kui korvid täis said.



Viimase käigu tulemus sai nendesse purkidesse pika sorteerimise, kuumutamise, kupatamise, marineerimise tagajärjel.



Ma ei tea teist nii suurt marineeritud seente fänni kui minu laps:-) Juba seente sissetegemise ajal käis nagu kass ümber palava pudru ja palus seeni süüa. No laseks ikka enne purki panna. Täna ma enam survele vastu panna ei jõudnud ja nii me ühe purgikese lahti tegimegi. Kuna Nami-nami-s on parajasti käimas vegan-toitude nädal, siis sõime täna vastavalt sellele.
Ehk siis, kaua oodatud marineeritud seened said lisandiks tatrapudru ja värskelt korjatud kurgi.

Sügisesed lilled

Tahtsin neid lilli juba ammu proovida, seni pole lihtsalt aega olnud. Mõned päevad tagasi tegin lõpuks taigna aga küpsetamiseni jõudsin alles täna. Kaua oodatud kaunikene. Lapsega koos meisterdatud, pühapäeva õhtuseks krõbistamiseks väga mõnusad.
Kuna taigen peab niikuinii vähemalt 8 tundi külmkapis seisma, siis seda intensiivsem tuli maitse.

Vaja läks:
200 g võid
200 g suhkrut
1 tl vanillisuhkrut
noaotsaga soola
1 sidruni riivitud koor
2 muna
400 g jahu
2 spl konjakit või rummi

Sokolaadivõõp:
50 g tumedat sokolaadi
1 spl kuuma vett
0,5 spl sulatatud võid
50 g tuhksuhkrut

Hõõru sulatatud ja jahutatud või, suhkrud, sool, riivitud sidrunikoor ja munad vahule. Sõtku hulka jahu ja alkohol. Jäta taigen vähemalt 8 tunniks külma seisma. Rulli siis lahti ja lõika vormiga soovitud kujud.



Soovitan seda teha küpsetuspaberil, et vormid oma kuju ei kaotaks pannile tõstmisel. Tõsta paber koos küpsisekujudega pannile ja küpseta 225 kraadi juures kuni küpsised on kuldsed. Kata pealt sokolaadivõõbaga.

Mesimurakatarretis

Seekord läksin küll kergema vastupanu teed ja ostsin poest tarretisepulbri. Muraka korjamise kohti ma ei tea ja rabas pole eriti ohutu ka. Nii, et kes teab kohta ja viitsib järgmisel aastal minna, siis olen nõus kaasa tulema.
See tarretis valmis aga nii:

Pane keema 0,4 liitrit vett
lisa keevasse vette pakk tarretise pulbrit ja sega korralikult
vala pokaalidesse ja pista peale mõningast jahtumist külmkappi tarretuma
vähemalt kolmeks tunniks

Naudi koos vahukoore või jäätisega.

Sibul ja "sibul"

Meil juhtus väike apsakas. Kõik sai alguse lasteaia Sügislaadalt. Iga-aastane tore traditsioon lõppes meie jaoks sel aastal haiglavoodis. Miks?
Laada jaoks toob iga laps (ehk lapsevanemad) midagi isetehtut-küpsetatut-kasvatatut. Kõik pannakse ühisele lauale ja juurde sümboolsed hinnad. Müügist saadud raha läheb rühma kassasse. Väga tore.
Sel aastal olid meie laual müügil ka punase tulbi sibulad. Ilus silt juures ja puha. Minu teada keegi ostis ka mõned.
Hiljem kui laat juba lõpukorral, enamus rahvast läinud, aitasin veel viimaseid asju tuppa viia. Võtsin, mis kätte mahtus, laua viis ühe tüdruku isa. Laua pealt aga tõsteti kõrvale tulbisibulad, mille silt oli juba nende juurest lahkunud. Minu laps jäi õue asjade juurde...
Tulime koju, toimetasime rahulikult. Äkki, nii umbes paar tundi hiljem, teatas minu laps, et ta sõi lasteaias, seal õues, mind oodates, ühe sibula. Mis sibula?!?! No selle, mis seal pingi peal korvi sees oli. APPI!?! SEE OLI JU TULBISIBUL?!?!
Asusin ruttu uurima, et millega tegu. Kas on mürgine jne. Helistasin perearsti nõuandetelefonile, sealt vastati külma rahuga, et tulbisibul ei ole mürgine. Samal ajal internetist otsides sain vastuseid hoopis vastupidise kohta. Näiteks Eesti Looduse lehel on kirjas: "Eksitavad on teated tulbisibulate söödavuse kohta. Õige on see näriliste puhul, kellele tulbi mürkained ei mõju. Et hiired söövad meeleldi tulbisibulaid, puutumata nartsisse ega püvililli, ei tähenda, et tulbid oleksid vähem mürgised. Tegelikult sisaldavad tulbid mürkaineid, mille toime on võrreldav Euroopa kõige mürgisema taime käokingaga. Kui taimemahla satub kätele, võivad tekkida välispidised nahakahjustused."
Kusagilt lugesin veel, et "selle aja peale, kui sümptomid avalduma hakkavad, on arstiabi juba hilinenud". Mul tekkis paanika. Tõsiselt.
Helistasin Lastehaiglasse. Sealt teatas valvearst, et tema ei tea, kas tulbisibulad on mürgised või mitte. Ja kuna söömisest on juba paar tundi möödas, siis ei aita ka maoloputus enam! Igas tahes soovitas ta meil kohale tulla, et ta niikaua uurib asja. Sõita Piritalt Mustamäele õhtupimedas ja tihedas vihmasajus, peas vasardamas kõige jubedamad mõtted, no see ei olnud tõesti eriti mõnus liiklemiskogemus. Tundus, et kõik liiguvad nagu teod, kõik valgusfoorid näitavad punast ja teekond on vähemalt mitu tundi kestev. Lõpuks olime siiski arstide juures.
Vastuvõtu tädi pani meid istuma ja ootama, nagu ikka. Temal ju aega küll ja rohkemgi veel, täita mingeid arvutivärke, rääkida mitu telefonikõnet jne jne. Tahtsin karjuda, et lubage meid juba arstile!!! No lõpuks, kui olime kraaditud ja nimi kirja saadud, jõudsime arsti ukse taha. Sees õnneks kedagi polnud, nii et saime üsna kohe kabinetti. Tädi rõõmustas, et "oi, nii ruttu jõudsite". Tema oli vahepeal ühendust saanud Mürgistusteabekeskusega (tel 16662) ja sealse info kohaselt on tulbisibulad mürgised küll. Süda hakkas peksma veel kiiremini kui ta seda siiani oli teinud. Siiski, polevat nad surmavalt mürgised, eriti väikeses koguses söödult. Oeh, natuke kergem. Aga, võivat tekitada limaskesta turseid, hingamisraskusi, iiveldust ja oksendamist, peavalu. Kuna maoloputusest poleks enam mingit kasu, siis kirjutati meid haiglasse sisse, intensiivpalatisse jälgimisele. Nutva lapse külge pandi erinevad andurid. Siis kästi ära juua topsitäis lahustatud sütt. No nii kui see tops tühjaks sai, sama kiiresti see ka välja purskas. Kõik kohad olid musta löga täis. Kaasaarvatud riided, milledele vahetusvarianti muidugi kaasas ei olnud. Läksime ju kodunt sellise kiirusega, et peale rahakoti polnud midagi kaasas. Sanitari ootamine võttis ikka oma 10 minutit. Koristamise ajal sai laps kuulda kui nõme ta on, et ta nutab. Haiglas olevat palju väiksemaid lapsi, kellel polevat ema käepärast, kellel polevat palatis telekat, polevat midagi. Aga nemad ei nuta, mida sina siin nutad, lõpeta kohe ära!
Haiglarahu huvides olin lihtsalt vait ja pigistasin käed lapse kõrvadele, kuigi oleksin tahtnud karjuda, et teil pole õigust siin tänitada midagi. Laps oli niigi õnnetu, et söögisibula pähe tulbisibulat sõi ja süüdistas ennast kui rumal ta ikka on.
Lõpuks läks kõik hästi. Kõik elundid töötasid normaalselt ja mingeid kõrvalmõjusid ei tekkinud. Õnneks!! Järgmise päeva lõunaks saime koju.
Siit moraal, kõigil, kellel kasvavad kodus sibulat-küüslauku armastavad lapsed, hoidke mittesöödavad sibulad kindlas kohas, et keegi neid suhu ei pistaks. Muide, tulbisibulal polevat üldse eriti mingit maitset! Ärge igaks juhuks proovima hakake!

Arooniasiirup

Täiesti juhuslikult sain naabrinaiselt 6kg arooniaid. Väga tore! "Mõneks ajaks siirup omast käest võtta", mõtlesin. Retsepti otsisin siit ja sain juhised ka naabrinaiselt. No lõpuks mugandasin nii nagu välja tuli. Ehk siis:
Puhastasin marjad ja kaalusin. Seejärel panin potti ja valasin peale keeva vee. Lasin paar minutit seista ja kurnasin. Marjad uuesti potti tagasi ja peale sidrunhappega segatud keev vesi. Jätsin marjad 48-ks tunniks ligunema. Siis nõrutasin mahla ja tampisin marjad veel läbi. Lisasin iga liitri kohta 1kg suhkrut ja kuumutasin keemiseni. Valasin pudelisse-purki ja oligi valmis.



Marjade puhastamise ajal juhtus üks naljakas lugu ka. Nimelt oli arooniate sekka ära eksinud üks ilus siiru-viiruline tigu. Ikka selline tõeliselt ilus. Kahju kohe teist laiaks litsuda. Mõtlesin siis, et las ta esialgu olla, küll ma ta pärast õue toimetan. Tõstsin ta marjadest natuke eemale ja puhastasin edasi. Aga tema ei tahtnud sugugi arooniatest lahkuda. Kus pistis alles sibama. Pole nii kiiret tigu veel näinudki. Nii kui ma marjakobara eest võtsin, asus tema järgmist jahtima. Nii naljakas oli teda jälgida. Ise selline pisike aga nii agar! Lõpuks said marjad kotist otsa, tigu aga ei jätnud jonni. Kukkus mööda koti seina ülepoole ikka väljapääsu poole ronima. Nagu teaks, et puhastatud marjad on seal väljapool. Jõudis siis päris kiiresti teine kotiservale kiikama. Vahepeal toimetasin midagi ja ühel hetkel avastasin, et tigu on kadunud! Kuhu ta siis läks oma suures maailmaavastuse tuhinas? Ei tea. Otsisin siit ja sealt, ei leidnud. Ah, las ta siis läks, mõtlesin.
Järgmisel hommikul kööki tulles avastasin maailmaränduri köögikapi ukse peal tukkumas:-) Oli teine ära väsinud vist. Viisin ta uutele jahimaadele ja soovisin õnne maailma avastamisel.

Kübaraid

Üheksa ametit, kümnes nälg. Nii nad räägivad. No ma loodan, et nii hull see lugu nüüd ka ikka ei ole. Igal juhul käisin ja õppisin endale veel ühe ameti, ei teagi mitmenda:-)
Tulemus on selline:



Kellel tekkis huvi neid kübaraid lähemalt vaadata-katsuda-pähe sobitada, andke endast märku.

Pariisi õunakook

Tänaseks toredaks pühapäevaks, õunakoogi isu rahuldamiseks ja uue vanavanemate päeva tähistamiseks sai tehtud Pariisi õunakooki. Nii tore kui on kohe mitu põhjust kooki teha ja siis seda ka heas seltskonnas nautida.
Retsept pärineb raamatusarjast 100 rooga "Õunakoogid" ja on tegemisel juba mitmeid sügiseid. See lihtsalt on selline mõnus krõbeda kattega koogike.
Vaja läheb:
1,5 dl jahu
1 dl suhkrut
1 tl küpsetuspulbrit
0,25 tl soola
1 tl vanillisuhkrut
3 muna
2 spl õli
1 dl piima
800 g õunu

Sega kuivained omavahel, lisa munad, õli ja piim. Seekord kasutasin piima puudusel vahukoort ja sobis ka väga hästi. Koorisin õunad ja eemaldasin südamiku. Mul on selline mõnus õunalõikur, mis eemaldab südame ja lõikab õuna kohe 12-ks viiluks. Väga mugav kasutada:-) Segasin õunad taigna hulka ja valasin kogu kupatuse lahtikäivasse koogivormi.



Küpsetasin ahjus 35 minutit.
Vahepeal valmistasin katte, mille jaoks läks vaja:
0,75 dl suhkrut
1 muna
50 g võid

Sulatasin või, lisasin suhkru ja veidi jahtudes ka muna. Segasin korralikult ja valasin siis koogile. Küpsetasin veel 10 minutit ja valmis ta oligi.



Nautisime koos vaniljejäätise, kohvi ja teega. Ainult paar tükikest jäigi homme hommikuks:-)))

Sefiirist sipelgapesa:-)

See tort on tegelikult juba ammu tehtud, pole lihtsalt meeles olnud siia postitada.
Põhi on tavaline biskviit, mille vahele on määritud shokolaadikreemi ja punasesõstramoosi. Peale sefiir ja kaunistused. Sefiiri tegemine käis nii:

Kuumutatud sefiir
2 kuhjaga dl väga peent suhkrut
4 munavalget

Selle variandi õnnestumiseks ehk teisisõnu piisavalt tiheda ja püsiva vahu saavutamiseks on vajalik roostevabast terasest või kuumakindlast klaasist vahustamisanum ning suure võimsusega mikser, lisaks veel ka piisavalt kannatust. Vahusta munavalged suhkruga pehmeks vahuks ja aseta siis anum suuremasse nõusse, kus on vaikselt keev vesi. Mikserda segu 10–15 minutit, kuni vaht on väga tihe ja kohev ning mikserilabade väljatõstmisel jäävad besee pinnale püsima teravad tipud. Tõsta kauss keevast veest välja ja vahusta edasi, kuni vaht on toatemperatuurile jahtunud. Vaht püsib õhukindlalt suletud anumaga külmkappi asetatult kasutuskõlblikuna mitu päeva. Kasuta tortide-kookide katteks.

Üks lihtsamast lihtsam õunakook

Nonii, meie kodus on siis ka lõpuks õunakoogi hooaeg avatud. Sel aastal on kuidagi nii juhtunud, et kõige pealt on saanud õunakooke küla peal tehtud ja siis alles kodus. Täna hommikul ärgates oli juba tunne, et pean täna õunakooki saama ja just seda, sest see on nii imemaitsev. Sellel sügisel me õunterohkusega just kiita ei saa. Praegu on nii, et mõned, mis maha pudisevad, needki on tegelikult alles toored ja ega sealt puu otsast eriti palju enam kukkumas polegi. See teeb natuke muret, sest retsepte on ju veel küllaga ja moosi tahaks ka aga no mida pole, seda pole. Eks siis teeme sel aastal teisi kooke.
Siinse koogi jaoks on eriti sobivad sellised hapukamad õunad. No kui nüüd aus olla, siis tegelikult ongi koogi sees parem selliseid hapukamaid ja mahlasemaid sorte kasutada. Lõpptulemus on lihtsalt kordi parem. Meil kasvab aias selline suurepärane koogi sort nagu "Antonovka", sellele lisaks ka veel "Seering". Kui need kaks koogi sisse sattuvad, saab imemaitsva tulemuse küll.
Seega, kui Sul on koogi isu aga kapis suurt eriti koogimaterjali pole, siis leia vähemalt:
200g võid
200g hapukoort
jahu
ports õunu

Tegemine ise käib nii, et võta või ja hapukoor ning sega need omavahel. Võid ära sulata! Lisa jahu just täpselt niipalju, et taigen käe küljest lahti lööks. Pane valmis taigen külmkappi oma järge ootama vähemalt pooleks tunniks. Selle aja sees jõuad ilusti pesta, koorida ja tükeldada õunad.
Edasi võta taigen külmast ja jaga kolmeks nii, et kaks palli oleksid kolmandast natuke suuremad. Võta üks neist suurematest ja rulli üpris õhukeseks, tõsta küpsetuspaberiga kaetud pannile. Raputa peale natuke jahu ja aja käega ühtlaselt laiali. See on vajalik selleks, et pärast koogi põhi õunte all ära ei laguneks. Siis lao õunad taignale nagu sõdurid rivvi, raputa peale soovitud hulk suhkrut ja kaneeli.



Võta nüüd see kõige väiksem taignapall ja rulli hästi õhukeseks. Tõsta õuntele ja vajuta ääred korralikult kinni, et küpse õun välja ei voolaks ning määri pealt lahtiklopitud munaga, nii saad ilusa läikiva koogi. Pista 200-kraadisesse ahju umbes 30 minutiks (sõltub ahjust), ehk seniks kuni kook pealt ilus pruunikas. Võta ahjust ja lase mõnda aega jahtuda. Lihtsalt väga kuuma kooki on nati valus süüa. Lõika ruutudeks ja serveeri niisama või näiteks vaniljekreemi või -jäätisega.



Oi, olid ajad kus ma võisin terve plaaditäie üksi nahka pista.
Sellest taigna kogusest tuleb tegelikult kas kaks mitte päris pannisuurust kooki või siis üks selline nö kinnine alt-pealt taignaga ja teine ilma pealt taignaga kook.