Päikese igatsusest tekkinud tort

Eile sai meie kallis kodumaa taas aasta võrra väärikamaks - 95, ilus number.
Selle päeva auks on Nami-Nami juba viiendat aastat korraldamas ka tordivõistlust. Minu isiklik panus sinna on seda korda juba neljas. Sel aastal on see tulnud kuidagi eriti raskelt. Ideid ju oli, isegi soolase tordi osas aga ükski ei tundunud küllalt selge. Mõned päevad tagasi kuulsin raadiost, et meil on sel talvel olnud kuidagi eriti päikese vaene aasta. Kui mu mälu nüüd ei peta, siis miskid numbrid olid, et 81 päeva = Eesti keskmiselt 36 tundi päikest! Vaevalised neli päeva päikest, kui arvestada, et päevavalguse aega ju ka napib. Häbematult vähe ikka.
Siit sündis aga idee päike oma pidulauale organiseerida. Mõeldud - tehtud.
Siin ta on:




Tort on tehtud šarlotte põhimõttel, kaetud martsipaniga.

Rullbiskviit:

3 muna
1,5 dl suhkrut
1 dl nisujahu
1 dl maisitärklist
1 tl küpsetuspulbrit

Kreemiks:

200g toorjuustu
vaniljet
2 dl vahukoort
suhkrut
maasika toormoosi
immutamiseks vaniljepiima




Šarlotte täidis:

400g Alma vaniljekohupiimakreemi
400g vahukoort
üks suur kirsikompott
8 želatiinilehte
suhkrut



Katteks:

200g martsipani
safranit või toiduvärvi kollase saamiseks

Tordi valmistamise üksikasjad leiad siit.

Tegelikult tegin lausa kaks torti, üks külakostiks, teine koju. Külla viimiseks sai natuke teise kaunistuse, mis algselt pidi sümboliseerima võilille, valminuna meenutas rohkem kõrvitsat ja lõppkokkuvõttes ristiti hoopis välise vaatluse tulemusel sidruniks. Heal lapsel mitu nime :)


Ise jäin rahule ja sööjad kiitsid väga.